Kes ma olen ja miks ma seda teen?
Olen Anu Kägu ja alustasin aiandusega umbes põhikooli lõpus, kui nägin kuskil, ilmselt Tallinna botaanikaaias, ägedat kiviktaimlat ja tekkis mõte selline vanaema juurde, maale tallu, ehitada. Mulle tundus, et sinna sobiksid hästi ema peenrast toodud sõnajalad ja kruusatee äärest toodud kukehari. Mingil imekombel suutsin oma ettevõtmises veenda ka vanaisa, kes tõi lähedal asuvast karjäärist traktoriga koormatäie paekive ja sain oma ehitust rõõmsalt alustada.
Palju ei läinud aega mööda, kui sain aru, et sõnajalad üldse ei taha päikese käes kasvada ja orasheina täis kukeharja on väga tüütu, kui ehk pea võimatu, rohida. Ühtlasi sain aru, et kolm kihti paekive, mida ma üksteise peale olin ladunud, ei toiminud üldse ja kogu muld vajus vihmaga peenrast välja. Kuigi, tagantjärele võib öelda, et tol hetkel läks mu kiviktaimla rajamine täiega vussi, siis sealt sai alguse avastamisrõõm aianduse ja taimede vastu ning ka huvi, et taimi ja aiandust paremini tundma õppida.
Pärast keskkooli läksin õppima Eesti Maaülikooli keskkonnakaitse- ja hoolduse baasil maastikuarhitektuuri, suviti olin tööl erinevates puukoolides ja haljastusega tegelevates ettevõtetes. Minu jaoks on ilmselt sügava jälje jätnud lühike, aga väga õpetlik praktika Tartu botaanikaaias, kus oli võimalik õppida palju erinevaid taimi ning ka nende vajadusi kasvukoha ja hoolduse suhtes.
Oma magistriõpingute kõrvalt käisin Räpina aianduskoolis maastikuehitust tudeerimas, et saada praktilisi taimekasvatuse oskusi. See kool jäi aga lõpetamata, sest samal ajal oli vaja magistritööd kirjutada ja otsustasin, et kaht olulist asja ei ole mõistlik korraga teha. Samas oli Räpina õpingute jooksul mul suur õnn ja äge võimalus osaleda Leonardo da Vinci praktikaprogrammis, mille raames sain käia Inglismaal Osborne House’is praktikal. Õppisin ja nägin, kuidas inglased hooldavad lossiümbruse parterpeenraid, uhkeid lopsakaid lille- ja ürdiaedu, massiivseid rohualasid ning looduslikke niite. Mind inspireeris inglaste süsteemsus, läbimõeldus ning kuidas eri tüüpi maastike hooldatakse erinevalt. Ühtlasi innustas mind tohutult nende aianduslikud oskused ning tundus, et neil saab raske töö tehtud mängleva kergusega kui on selged õiged töövõtted ning kasutusel on hea ja õige varustus.
Tallinna kogukonnaaedade tegevustes ja arengus olen kaasa löönud erinevates rollides - olnud aiakasti omanik Põhjala ja Pelguaias, läbi viinud ühekordseid töötubasid Laagna, Pae ja Põhjala aias ning põgusalt ka Keskkonna- ja Kommunaalametis koordineerinud ülelinnaliselt aedade tegevust. Hetkel tegutsen igapäevaselt oma vanavanemate talus, Pagula talus, mida arendan loometaluna ja kus tegutseb mu ettevõte Kukulind kujundus OÜ. Olen aastate jooksul aeda pidades õppinud tundma taimede vajadusi ja nüansse.
Pikka aega on mind lummanud suured uhked püsilillepeenrad, mis on läbimõeldud ja kujundatud erinevates stiilides või värvitoonide järgi. Köögiviljade ja ürtide kasvatuseni olen jõudnud alles nüüd viimastel aastatel koduaias, kui päriselt maal elades ja tegutsedes on parem ülevaade, mida kogu protsess - kasvatamine, kogumine, kuivatamine, säilitamine ja toitudes kasutamine tähendab.
Näen aeda, maastikku ja haljastust kui protsessi, mis elab, hingab ja mis on alati liikumises, ega saa kunagi valmis. Seejuures on oluline seda teekonda nautida ja teha nii, et südamel ja hinges oleks hää. Minu jaoks on südameasjaks väärtustada olemasolevat, toimetada koos toredate inimestega ja luua keskkondi, kus on hea toimetada nii inimesel, loodusel kui ka väikestel aiaelukatel. Aed, eriti kogukonnaaed, võiks olla koht, kust kedagi ei aeta ära, vaid püütakse leida roll ja koht igaühe jaoks.
Minu missiooniks maastikuarhitektina on püüelda tasakaalu poole korrastatuse ja metsiku vahel, rakendada efektiivselt töövõtteid ning -vahendeid ja kaasata kasutajaid aiaelu protsessidesse.
Loodan, et leiad siit häid mõtteid ja innustust, et oma kogukonnaaias muresid lahendada ja lasta aial õilmitseda. :)
Olen Anu Kägu ja alustasin aiandusega umbes põhikooli lõpus, kui nägin kuskil, ilmselt Tallinna botaanikaaias, ägedat kiviktaimlat ja tekkis mõte selline vanaema juurde, maale tallu, ehitada. Mulle tundus, et sinna sobiksid hästi ema peenrast toodud sõnajalad ja kruusatee äärest toodud kukehari. Mingil imekombel suutsin oma ettevõtmises veenda ka vanaisa, kes tõi lähedal asuvast karjäärist traktoriga koormatäie paekive ja sain oma ehitust rõõmsalt alustada.
Palju ei läinud aega mööda, kui sain aru, et sõnajalad üldse ei taha päikese käes kasvada ja orasheina täis kukeharja on väga tüütu, kui ehk pea võimatu, rohida. Ühtlasi sain aru, et kolm kihti paekive, mida ma üksteise peale olin ladunud, ei toiminud üldse ja kogu muld vajus vihmaga peenrast välja. Kuigi, tagantjärele võib öelda, et tol hetkel läks mu kiviktaimla rajamine täiega vussi, siis sealt sai alguse avastamisrõõm aianduse ja taimede vastu ning ka huvi, et taimi ja aiandust paremini tundma õppida.
Pärast keskkooli läksin õppima Eesti Maaülikooli keskkonnakaitse- ja hoolduse baasil maastikuarhitektuuri, suviti olin tööl erinevates puukoolides ja haljastusega tegelevates ettevõtetes. Minu jaoks on ilmselt sügava jälje jätnud lühike, aga väga õpetlik praktika Tartu botaanikaaias, kus oli võimalik õppida palju erinevaid taimi ning ka nende vajadusi kasvukoha ja hoolduse suhtes.
Oma magistriõpingute kõrvalt käisin Räpina aianduskoolis maastikuehitust tudeerimas, et saada praktilisi taimekasvatuse oskusi. See kool jäi aga lõpetamata, sest samal ajal oli vaja magistritööd kirjutada ja otsustasin, et kaht olulist asja ei ole mõistlik korraga teha. Samas oli Räpina õpingute jooksul mul suur õnn ja äge võimalus osaleda Leonardo da Vinci praktikaprogrammis, mille raames sain käia Inglismaal Osborne House’is praktikal. Õppisin ja nägin, kuidas inglased hooldavad lossiümbruse parterpeenraid, uhkeid lopsakaid lille- ja ürdiaedu, massiivseid rohualasid ning looduslikke niite. Mind inspireeris inglaste süsteemsus, läbimõeldus ning kuidas eri tüüpi maastike hooldatakse erinevalt. Ühtlasi innustas mind tohutult nende aianduslikud oskused ning tundus, et neil saab raske töö tehtud mängleva kergusega kui on selged õiged töövõtted ning kasutusel on hea ja õige varustus.
Tallinna kogukonnaaedade tegevustes ja arengus olen kaasa löönud erinevates rollides - olnud aiakasti omanik Põhjala ja Pelguaias, läbi viinud ühekordseid töötubasid Laagna, Pae ja Põhjala aias ning põgusalt ka Keskkonna- ja Kommunaalametis koordineerinud ülelinnaliselt aedade tegevust. Hetkel tegutsen igapäevaselt oma vanavanemate talus, Pagula talus, mida arendan loometaluna ja kus tegutseb mu ettevõte Kukulind kujundus OÜ. Olen aastate jooksul aeda pidades õppinud tundma taimede vajadusi ja nüansse.
Pikka aega on mind lummanud suured uhked püsilillepeenrad, mis on läbimõeldud ja kujundatud erinevates stiilides või värvitoonide järgi. Köögiviljade ja ürtide kasvatuseni olen jõudnud alles nüüd viimastel aastatel koduaias, kui päriselt maal elades ja tegutsedes on parem ülevaade, mida kogu protsess - kasvatamine, kogumine, kuivatamine, säilitamine ja toitudes kasutamine tähendab.
Näen aeda, maastikku ja haljastust kui protsessi, mis elab, hingab ja mis on alati liikumises, ega saa kunagi valmis. Seejuures on oluline seda teekonda nautida ja teha nii, et südamel ja hinges oleks hää. Minu jaoks on südameasjaks väärtustada olemasolevat, toimetada koos toredate inimestega ja luua keskkondi, kus on hea toimetada nii inimesel, loodusel kui ka väikestel aiaelukatel. Aed, eriti kogukonnaaed, võiks olla koht, kust kedagi ei aeta ära, vaid püütakse leida roll ja koht igaühe jaoks.
Minu missiooniks maastikuarhitektina on püüelda tasakaalu poole korrastatuse ja metsiku vahel, rakendada efektiivselt töövõtteid ning -vahendeid ja kaasata kasutajaid aiaelu protsessidesse.
Loodan, et leiad siit häid mõtteid ja innustust, et oma kogukonnaaias muresid lahendada ja lasta aial õilmitseda. :)