Ükskord külmal talvepäeval, mil palju lund oli õue tuisanud juhtus selline lugu, et salkkond nurmkanasid tulid taluõuele söödavat kraami otsima. Nii nad seal vaikselt ringi paterdasid, puude all, akna all, lillepeenras ja lõpuks ka kuuriservas. Üks kana oli teistest julgem ja uudishimulikum ning läks kuuri ukse alt sisse lootuses sealt midagi eriti head leida. Aga oh häda, vaene kana ei leidnud enam teed tagasi õue. Teised arvasid alati, et ta on natuke imelik ja teistsugune ning neil oli isegi hea meel, ega viitsinud teda tagasi oodata ja nii nad läksid oma teed ning nende sõber jäi kurvalt üksi kuuri. Ma läksin tegin kuuriukse lahti ja kana sai sealt küll välja, aga sõbrad olid juba ära läinud. Paar nädalat läks mööda ja ükskord kui metsas jalutamas käisin, siis nägin kana üksi metsas ringi jalutamas, mul oli täitsa hea meel teda näha, sest kartsin et ta üksi ei jää ellu. Läks veel paar nädalat mööda ja üks hommik, kui kardina eest tõmbasin, istusid kaks kana veranda trepi peal. Tükk aega vaatasid mulle otsa ja mul oli nii hea meel. Usun, et kadunud kana oli leidnud endale pruudi ja nüüd nad olid koos rõõmsad.